Bruno Lukist ja temale pühendatud päevast

Kui melu möödas, on olnud aega sõeluda välja suurimad elamused. Kontserdist Bruno Lukk 100 jäi enam meelde Lembit Orgse - Bach, Toomas Vana - Mozart ning elamuste hulka võib lugeda ka kogu sündmusterohket päeva ja kontserti vallanud atmosfääri. See oli nagu vanasti - pisut pühalik. Kontsert kui päeva apoteoos oli hümn ilule, vaimsetele kõrguste püüdlustele muusika kaudu, mida võib pidada professor Luki suurimaks ideaaliks.

Ilmunud mälestusteraamat "Meistri haare. Mälestusi Bruno Lukist" on koostaja Maia Lilje sõnul ka raamat temast kirjutanud õpilastest endist. Mälestusi on ka väga erinevaid. Kuidas teisiti - Lukk ei suhtunud oma õpilastesse ühtmoodi. Ei puudu ka naljakad lookesed - ja kibedamad tõdemused. Palju on fotosid.
Tiia Järgi ettekanne konverentsil puudutas mh Luki "teeneid" Konservatooriumi ajaloos - nagu paljude õppejõudude vallandamine. Kui kellelgi oli halb ankeet, siis muidugi Lukil endal. Nagu paljusid, hoiti ka teda ilmselt kogu aeg sihikul. Oleme taasiseseisvumise järel paljude toonaste juhtivtegelaste suhtes võtnud leppimatu hoiaku - kui punane, siis punane, kui ikka töötas koos võimudega, siis ... me nendesse enam kuidagi hästi ei saa suhtuda. Aga Lukk ei kuulunud tegelikult parteisse ning T.J. sõnul oli Tallinna Riiklik Konservatoorium sõjajärgsetel tundlikel ja ohtlikel aastatel ainus rahvuskeelne konservatoorium N. Liidus. Kui oleks olnud teisiti, kui Lukk oleks talitanud teisiti, siis...
Siis oleks tulnud keegi teine ja teinud siia hoopis teistsugused koolkonnad, seltsimehed... Seda enam, et need koolkonnad olid kohe ukse taga valmis, laetud laskemoonaga, mis lõhkeb, kuuldes sõnu nagu "rahvuskultuur" või "demokraatia".
Aga - see aeg polnud oma jubeduses nii jube selleks, et keegi saaks 60 aastat hiljem siin mõnuga sõnu veeretada...
Mõtlema paneb, et muusika valdkonnas saaks nii palju ära teha integratsiooni heaks, on juba kuulda olnud küsimust - miks riik pole seda nuppu veel tööle pannud? Ma mõtlen, täielikult tööle pannud...
Ka Luki õpilaste hulgas oli mitmest rahvusest inimesi ning ta ise oli euroopaliku integratsiooni hea näide.
Võtaksime ehk õppust tema elust - oma juurte tunnetamisest oleme ehk ise aru saanud, kuid euroopalik integratsioon koos iseseisva mõtlemise ja avarama maailmanägemusega tuleks meile kasuks. Et saaksime tähistada veel palju "sadasid".