Asjaolud on muutunud. Loodud on Facebooki lehekülg nimega Klaveriosakond.
Klaveriosakond töötab! Meie valijad on:
klaveritudengid, -õpilased, professionaalsed pianistid, klaverimuusika fännid...
Lehekülg on info jagamiseks kontsertide, konkursside, festivalide jm klaverisündmuste kohta.

Kõik polegi enam nii must-valge... Läheb värvilisemaks juba lähitulevikus.
Parafraseerides Jüri Kuuskemaad - KLAVERITERVITUS!

Tubli

Keegi nimetas mind eile tubliks. No küll oleks  kole kui seda "tublit inimest" oleks laval igav kuulata...! Eile pingutasin selle nimel ning sain aru, et kohati õnnestus mängida nii, et publik saalis kuulas ka tegelikult huviga.  Tänan, et mind tubliks nimetate - ma olen  tõesti väga palju töötanud, kuid taotlen ikka seda, et see töö mind arendaks - see on minu ülim eesmärk - saada professionaaliks ja loovisiksuseks. Lõppude lõpuks on eesti riik minu õppimist finantseerinud ning kontserte andes ning muusikavaldkonnas tegutsedes me hakkame olema muuhulgas ka eeskujuks järgmistele põlvkondadele - oma pühendumise ja tõsise tööga. Loodan, et oma pühendumust ja andeid kasutades  suudame muusikavaldkonnas teha nii, et kõik see, mida me praegu kritiseerime, muutuks paremaks. Selle jaoks on vaja haridust ja kogemusi ning - väga suurt pingutust, et neid omandada...
Jumal ja Karajan taevas olgu tänatud - Muusika-ja Teatriakadeemia seisab veel püsti ja Aaviksoo pole seda veel maha lasknud lammutada...

Tubin

Ilus on kirjutada Tubinast siin vaikses toas kui tuhapilved varjutavad eesti päikest. Virmalisi ei näe... Aga on palju põhjuseid tänulik olla. Tubina muusika on eestlasele lähedane - nordic identity, nagu kirjas prof Pärtlase artiklis 2. klaverisonaadi kohta. Ma ei tohi unustada, et doktoritöö eesmärk peab olema muusika õnnestumine laval... 19. juuni saab olema Kammersaalis ettekanne Sonaadist nr 2 (ja kui jõuab, siis midagi veel:))...

facebook ei ole minu jaoks

Kehv lugu selle fb-ga - mina ei saa postitada lõpmatult linke  tortide, beebide, igavate naljade jmga... ma ei saa aru, kuidas sellistel momentidel inimesed nii oma nina ette elavad..... Mulle meeldib küll vahest kommenteerida - ja hea oleks kui humoorikalt välja kukuks...(Enamasti ei saada mu naljadest aru.) Ja Facebookist enesereklaami vahendina on mul täitsa siiber, tõepoolest.
  Mul on vaja saada valmis paar suurt projekti ja ma ei tohiks siin istuda - aga ikkagi istun ja pean Liibanoni-sündmuste päevikut - enda jaoks. Mu FB on neid linke täis. Eesti on nii väike, et iga kadumaläinud inimene maksab meile terve varanduse - moraalselt. Aga ma ei näe, et keegi mu sõpradest mõtleks kaasa...
Õhtul vaja teha üks meditatsioon - elu muutub kogu aeg. Keskendumist on vaja.
Elu muutub ja ta läheb kiiresti mööda... Ta võib peatuda kusagil võõras riigis kus ei saa teha muud kui meenutada oma töölauda, oma kodu, peret ja seda, kuidas me kõik eesti ilma kirusime. Nüüd on kuidagi väga kuumaks läinud... Loodan, et eestlased saavad koju.

Võlurid

Võlurite võlujõu või õieti väe kasutamine ja selle kujutamine filmis "Võluri õpipoiss" lülitas sisse äärmiselt ohtliku mõttekäigu: võlurite maailm ekraanil ja raamatutes ning Tubina sonaat partituuris, neil on lausa visuaalselt midagi ühist - räägin ikka kujutlusest, täiesti teadusväliselt, muidugi, milleks kõike nii täht-tähelt võtta. Aga oletame - partituuri loomine ja hiljem kõlamapanek on nagu maailma loomine ja selles maailmas  ning meis eneses sisalduva energia kasutamine. Oletame, et käsutame samasuguse väega muusikalisi kujundeid - laseme kõlada tulel, tuulel, vihmal ja rahel, laseme tantsida virmalisi ning keerutada lumetormil... (nagu filmis...::)))). Meie kätest ja meeltest, õigemini meeltest ja kätest tekib energia, mida käsutame vastavalt tahtele (ja nagu vaene Merlini algaja jüngergi, "pillame" algul energia "maha", see lööb meile oma vastupanuga näkku ja kätte ja kehasse). Õppides ja harjutades  Tubina sonaati, tundub (ilmselt šamaanluse puute tõttu) muusika tugevasti seostuvat looduse võimsaimate protsessidega, olgu nad inimesele jälgitavad või siis mitte. Kindel, et muusikas on sama suur energia. Minu jaoks seostub see võlujõud loodusjõududega ning teisalt on igasuguse fantaasiamaailma ja  võlurivärgi puhul võimalik aimata  allegooriat meie väikese maailmaga:  meie  inimestena tajume mustade ja valgete jõudude olemasolu, nii nagu Harryl, on ka meil igaühel oma dementorid, meil on oma vägi, mida õpime kasutama, meil on igaühel oma võitlus oma Voldemortiga ja kui veab, siis ka oma Dumbledore. Kusjuures, praegu on veel see staadium, kus läheb vaja Merlini võlusõrmust.
Muide, film oli väga hea!

Süvenemine ja vaikus

Süvenemine ja vaikus on heli loomise poolt. Müra on paradoksaalsel kombel ise helide kogum, mis suretab igasugused helid. Mõtetemüra jõuab minuni meilidest, infouputusest, suhtlemisest, kohutav, talumatu müra tuleb reklaamidest ja näiteks jutukatest kaasreisijatest bussis ning trammis, näiteks. Ja ärge öelge, et ma ei peaks kuhugi sisse logima. Kuulge, pean ikka küll.
Ja nüüd - kasutan jälle sõnaühendit "paradoksaalsel kombel" - olen hakanud muusikas kuulma vaikust. Tahan seda kuulda aina rohkem. Sest me vajame seda, muusikud, nagu me oleme... Vaikus, sisenemine süvenemisseisundisse, süvenemine siseseisundi vaikusse, süvenev vaikus siseseisundis, süvenev vaikus.

Schubert D845

Elanud üle aasta koos Schubertiga, võin öelda, et teist nii sügavat suhet pole mul olnud:)
Kohe kui tutvusime, olin täiesti temast sisse võetud. Tema mängib mind, mitte mina teda. Ta on minust nii palju välja pigistanud, oleme koos tema elu eest võidelnud, oleme leidnud teatava olemise viisi - praeguseks. Alles nüüd oleme jõudnud sellesse faasi, kust alates hakkame muutuma juba loominguliseks. Mida edasi, seda rohkem pisiasju hakkad märkama. Ja lõpuks ka teostama.
Väljastpoolt tundub see kõik lihtne ja mittemidagiütlev - vaid nimed kontserdiplakatil, kavalehel.
Aga kui vaadata asjade taha, on see tõsine, läbimõeldud, ettekavatsetud, sisseelatud side. Omaks võetud, omandatud, esmakordselt ja mitmekordselt. Lavastus lavastatud, tunded tunnetatud, nägemused nähtud, kujutlused kujuteldud. Aega on lastud voolata. Ja uuesti alustatud.
Kardan seda, kuidas ta jääb ellu laval. Kardan selle suhtega avalikkuse ette tulla - kohmetuks võtab, halvab mõistuse. Võitlus selle hirmuga on võitlus Schuberti elu eest. Kuulaja sisemaailma elusana hoidmise eest. Mis öelda on, peab öeldud saama - see on vastutus, mille ulatus saab selgeks siis kui ta on õnnestunud.