Schubert D845

Elanud üle aasta koos Schubertiga, võin öelda, et teist nii sügavat suhet pole mul olnud:)
Kohe kui tutvusime, olin täiesti temast sisse võetud. Tema mängib mind, mitte mina teda. Ta on minust nii palju välja pigistanud, oleme koos tema elu eest võidelnud, oleme leidnud teatava olemise viisi - praeguseks. Alles nüüd oleme jõudnud sellesse faasi, kust alates hakkame muutuma juba loominguliseks. Mida edasi, seda rohkem pisiasju hakkad märkama. Ja lõpuks ka teostama.
Väljastpoolt tundub see kõik lihtne ja mittemidagiütlev - vaid nimed kontserdiplakatil, kavalehel.
Aga kui vaadata asjade taha, on see tõsine, läbimõeldud, ettekavatsetud, sisseelatud side. Omaks võetud, omandatud, esmakordselt ja mitmekordselt. Lavastus lavastatud, tunded tunnetatud, nägemused nähtud, kujutlused kujuteldud. Aega on lastud voolata. Ja uuesti alustatud.
Kardan seda, kuidas ta jääb ellu laval. Kardan selle suhtega avalikkuse ette tulla - kohmetuks võtab, halvab mõistuse. Võitlus selle hirmuga on võitlus Schuberti elu eest. Kuulaja sisemaailma elusana hoidmise eest. Mis öelda on, peab öeldud saama - see on vastutus, mille ulatus saab selgeks siis kui ta on õnnestunud.