Võlurid

Võlurite võlujõu või õieti väe kasutamine ja selle kujutamine filmis "Võluri õpipoiss" lülitas sisse äärmiselt ohtliku mõttekäigu: võlurite maailm ekraanil ja raamatutes ning Tubina sonaat partituuris, neil on lausa visuaalselt midagi ühist - räägin ikka kujutlusest, täiesti teadusväliselt, muidugi, milleks kõike nii täht-tähelt võtta. Aga oletame - partituuri loomine ja hiljem kõlamapanek on nagu maailma loomine ja selles maailmas  ning meis eneses sisalduva energia kasutamine. Oletame, et käsutame samasuguse väega muusikalisi kujundeid - laseme kõlada tulel, tuulel, vihmal ja rahel, laseme tantsida virmalisi ning keerutada lumetormil... (nagu filmis...::)))). Meie kätest ja meeltest, õigemini meeltest ja kätest tekib energia, mida käsutame vastavalt tahtele (ja nagu vaene Merlini algaja jüngergi, "pillame" algul energia "maha", see lööb meile oma vastupanuga näkku ja kätte ja kehasse). Õppides ja harjutades  Tubina sonaati, tundub (ilmselt šamaanluse puute tõttu) muusika tugevasti seostuvat looduse võimsaimate protsessidega, olgu nad inimesele jälgitavad või siis mitte. Kindel, et muusikas on sama suur energia. Minu jaoks seostub see võlujõud loodusjõududega ning teisalt on igasuguse fantaasiamaailma ja  võlurivärgi puhul võimalik aimata  allegooriat meie väikese maailmaga:  meie  inimestena tajume mustade ja valgete jõudude olemasolu, nii nagu Harryl, on ka meil igaühel oma dementorid, meil on oma vägi, mida õpime kasutama, meil on igaühel oma võitlus oma Voldemortiga ja kui veab, siis ka oma Dumbledore. Kusjuures, praegu on veel see staadium, kus läheb vaja Merlini võlusõrmust.
Muide, film oli väga hea!