Loovus reaalajas

... on esituskunsti sisu. Loovus, fantaasia, sisemine kuulmine - muusikas saab see kuuldava vormi. Mis me oleme? Esitajad ju päris 100 % loojad pole. Globaalse loomemajanduse (vt eelmist postitust) osaks küll kvalifitseerume, kuigi keel tõrgub neid väljendeid kasutamast. Või nimelt - osa meist vaevleb samuti eelarvepuudujäägi ja SKP madala taseme käes... Aga see ei tee muret praegu.
Muret teeb see, et ajame loovust läbi kitsa värava - oleme spetsialistid ühel kitsal alal. See on pessimistlik seisukoht. Kui keerata seda mõtet lukust lahti, jääb võtmesõna - loovus. Loovus, väljendusjõud ja -tahe, mida rakendades sünnib ehk kunst.
Miks need identiteedimõtted ikka ja jälle kallale tulevad?
Inimestele, kes väidavad, et kunstiinimesed ei tooda midagi ja on üldse üks parasiteeriv kamp (oli üks mees, kelle on kodus tshekiraamat), peaks alati olema varnast võtta "kunsti olemasolu põhjendusi". Loovus, seda veel reaalajas, nagu muusikutel jt esituskunstnikel, on ju üks huvitavamaid mootoreid inimese elus. Loovus mõjutab kogu ühiskonda.

Kokkusurutult

Vikipeediast leidsin:
Tänapäeva Eesti kultuur:

Tänapäeva eesti kultuurile on iseloomulik kiire sidemete taastamine maailmaga, tehnoloogiline areng ja otsingud uute kunstivormide alal. Samal ajal on Eestis kanda kinnitanud globaalse loomemajanduse toodang ja massikultuur.

http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti#Kultuur

Globaalse loomemajanduse toodang.

(Hea väljend, kas pole.

Peaasi, et kinnitatav poleks selle toodangu Achilleuse kand.)

Ei, kus see iroonia siin on, kus te seda näete? Just nii saabki globaliserumise kontekstis kätt maailmakultuuri pulsil hoida. Reel püsida, eesti keeles öelduna.