Vanglas on viletsad relvad... pianistidele

Vist kõige omapärasem esinemispaik üldse minu elus on Tallinna Vangla, kus täna mängisin. Inimesed, kes seal töötavad - rääkimata valvuritest - peavad olema palju näinud ning suurema hingega kui mina ja sina, meie ja teie, sest nad töötavad inimestega, kelle kohta meie ütleksime "nemad". Aga mina enam ei ütle. Sest tänane täiskasvanute gümnaasiumi lõpuaktus vanglaruumides näitas, et taasühiskonnastamise protsess käib ja kui kasvõi üks inimene nendest pöördub "meie" hulka ja mitte enam trellide taha tagasi, on see suur tasu nende õpetajate ja töötajate pingutuste eest.
Mis puudutab "viletsaid relvi", siis vana pianiino "Riga" seda tõesti on ja Kapo vaatevälja ma selle väitega ilmselt nüüd sattusin, kuid olen väga kaugel sellest, et nõuda endale head klaverit ka veel vanglasse... Ei, nii nõudlik ei ole isegi mina. See polnud seal ka üldse tähtis.
Mängisin hümni, vaheldumisi sõnavõttudega ka Schumanni Träumerei, Cyrillus Kreegi seade vaimulikust rahvaviisist Mu süda, ärka üles ning Tõnis Mägi Palve (Looja, hoia, Maarjamaad...).
Mõttes tundsin, et see esinemine on tähtis - aga mingil teisel tasandil.