Üks tuntud Tallinnas tegutsev teater julges endale näkku vaadata ja kehvalt ettevalmistatud etendust mitte näidata. Aususe eest ten points! Palju kordi olen sama tundnud, respect.
Aga muuseas, kiri mailinglistis on lahe (puust ja punaseks tegin ka):
"/.../ Loomulikult huvitab kõiki mitte küsimus, kui kaugele lavastus oli jõudnud, vaid millised põhjused on esietenduse ärajäämise taga. Kas näitlejad langesid tsüklisse ning pole sealt seni väljunud? Kas mingi ilge raudora tungis läbi dekoratsioonikonteineri ning hävitas korraga seitse (!) vaheseina? Ent kahjuks on põhjused nagu elus nii ka teatris fantaasiatest tunduvalt vaesemad.
Lavastus jääb ära ajanappuse tõttu, mis ei lubanud loodetud tähtajaks saavutada vajalikku kunstilist taset. Lisaks ajanappusele tabasid lavastust terve rida märke halvast õnnest, millest ükshaaval oleksime ehk jagu saanud. Ent need raisad tulid nüüd kõik korraga ja asi läks untsu. Teater ei pidanud heaks mõtteks tuua saalide ette pooleliolev lavastus ning seetõttu otsustati esietendus edasi lükata. Piletid ostetakse tagasi teatri kassas või vahetatakse ümber etendustele ..." jne.jne
Mul on pidevalt see tunne, et ma ei jõua. Otsin ettekäändeid, et mitte oma poolikut ettevalmistust mingis asjas näidata. Õigustan end. Lähen "külmalt peale" - on sedagi juhtunud.
Seda Shakespeare'i hoiatust - elu on näitelava ja inimesed näitlejad - tahaks omalt poolt kommenteerida. Ütleme otse välja - kogu elu on pooleliolev, kehv ja ajanappuses vaevlev lavastus. Mannetute rollilahendustega pealegi (endast räägin..!).
