See pilt olgu illustratsiooniks mu järgnevale jutule. Kui värskelt muusikanõunikult Eero Raunalt küsiti raadios, kas uus Solarise keskus pole juba küllalt suur, miks peaks Muusikaakadeemia saama veel ühe saali, vastas ta lühidalt ja löövalt. "See on kommertskultuur ja töötab hoopis teistel alustel", ütles ta. Ei silpigi rohkem. Intervjuu oli päeval kui EMTA hakkas peale oma suure juubeli tähistamisega. Siin pildil on kenasti kõrvutatud kultuur ja kommertskultuur. Tõde sõltub vaatenurgast. Eerol on õigus, ta ei püüdnud mingit hinnangut anda, tunnustas vaid fakti - on olemas kommertskultuur. Nii ühe kui teise kultuuri toetajad püüavad aegajalt vastaspoole olemasolu maha vaikida või üht või teist kultuuri halvustada. Kui seda pilti vaadates mõtiskleda, siis kujukalt ilmneb nende erinevus tarbimise hulgas. Kui paljud inimesed seisatavad Melliku purskkaevu ääres, et seda vaadata lasta endast läbi natuke paremaid mõtteid ja teisalt kui palju voolab inimesi läbi selle klaasussi, et lasta endast läbi kiir(rämps)toidu massi. Jääb väike võimalus, et kui kõht on täis, siis nad vaatavad aknast välja. Ja maksavad makse, et hoida korras avalikku linnaruumi, sh ka kõrgkultuuri kuuluvat skulptuuri ja purskkaevu ansamblit... Oi, ma unustasin, seda maksavad ju ka klaasussi omanikud. Ja siis ostetakse selle raha eest kartuleid ja küttepuid... ja oodatakse valima.
Kuidagi hale tundub, et inimesi alahinnatakse. Õigemini, kõigepealt võetakse inimsus ära - viiakse inimesed toimetuleku piirile ning siis antakse see ülevoolava armulikkusega suure show saatel tagasi. Nii et valige, inimesed.
Ah, kindlasti on palju targemad inimesed kirjutanud terved mäed raamatuid sel teemal ja kaitsnud doktori- jms kraade, aga mul torkab pähe, et keegi on neid inimesi suunanud ühte või teist tegema (Ansip ei ole siinkohal süüdi, vähemalt mitte ainult tema:)). Keegi on kasvatanud ka neid inimesi, kes lähevad klaasussi, kes lähevad Melliku juurde, kes käratsevad ja praalivad kartulihunniku juures.... Et mis ma selle pika jutuga öelda tahan - ? Mitte midagi.
Aga minu jutt ongi ju alati selline - pikk ja mittemidagiütlev. Lähen Schuberti ja Beethoveni juurde tagasi. Siis ma vähemalt lõpetan viljatu virisemise.
