Vardo Rumesseni juhtum

Tänane uudis Rumesseniga seotud vahejuhtumist 21. ja 22. mail TMM-is masendab mind sügavalt - see heidab halva varju kõikidele eesti muusikutele, kõikidele pianistidele, Tubina ühingule ja selle liikmetele. Piinlik ja paha on sellist asja lugeda sellest jubedast ajalehest http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=232218, kus asjad võimenduvad, moonduvad ja kolletuvad. Et selline asi üldse toimuda sai, on uskumatu.
Väga tõsiseks teeb ka rikutud "rahva vara" nagu Tobiase fondi dokumentatsioon, kojuviidud käsikirjad (kus nad praegu võivad olla??) ning soditud Harri Kiisa Fondi nimistu. Kes ütleb, et niiviisi sodides ei "täiendata" ka käsikirju?
Imelikul kombel on eesti rahva esindajal Rumessenil ebaeestlaslikult tuline temperament - ja ka mõned sovetlikud töövõtted, nagu sõim, telefoniräusk jne. Väga kole on niimoodi sõimata saada, tehes lihtsalt muuseumis oma igapäevast tööd... Aga mis siis saab kui nüüd ei lasta muuseumi enam ühtki pianisti, põhjendusega, et "need on ühed koledad kaklejad loomad"...?;)
Aga mõtlen ka Rumesseni enda peale. Enda arvates teeb ta õiget asja - oma arust teeb ta ainsana eesti asja, tõsiselt ja tuliselt. Ta ei mõista, miks kogu aeg ei mängita eesti muusikat Klassikaraadios ja üldse igal pool. Ta võitleb - ja nüüd läks jälle kõik valesti. Ometi tahtis ta ju head, eks ole.
Tegelikult on mul hirm, et sellised asjad kutsuvad välja uusi infarkte....
Sest pikas perspektiivis toob see lugu kaasa palju halvastiütlemisi, arusaamatusi, koosolekuid, kus keegi astub kuskilt välja, sisse või tagasi jne. ja see kõik mõjub inimesele lõpuks. Ega Rumessen ei eksisteeri Eestis ja eesti muusikapildis üksinda. Eksisteerivad ka need, kes temaga mingil põhjusel konfronteeruvad. Ja närvid on pingul nii Rumessenil kui ka kõigil teistel muusikutel...
Seda üksikut intsidenti ei ole muidugi vaja üle dramatiseerida - muusikute ring on meil niivõrd väike, et peame jõuga keskenduma ikka põhilistele asjadele.
Kõige vähem vajame me lakkamatut konflikti eesti muusika teemadel. Tõesti.

Mai 31/2007